Martin Oja looming

Mis teid kirjutama inspireerib?

Kui kirjanik tunneb, et tal tuleb asi välja ja ta on 110% rahul enda tekstiga, selle loomisega, siis on kirjutamine kaif, nauding ja sõltuvus. Seega siis ei mängi inspiratsioon rolli. Inspiratsiooni on vaja selleks, et alustada ja jätkata seal, kus nauding üle läheb ja enesekriitika võimust võtab. Või selleks, et alustada midagi uut. Mind on rohkem inspireerinud negatiivsed kogemused.

Martin Oja

"Ühe nohiku seiklusi" (1998)

Lugu 17-aastasest Jussist, kelle elu läheb muudkui allamäge, kodus pole olukord hea ja koolis kiusavad klassivennad. Tema suurimaks sooviks on oma klassiõele Marliinile mulje avaldamine, kuid tüdruk tõrjub kõiki poisi püüdlusi. Lõpuks lepibki Juss sellega, et on klassi nohik.

Raamatu "Ühe nohiku seiklus" kirjutamise mõte tuli Mati Undi raamatu "Hüvati, kollane kass" järgi. Martin Oja kirjutas seda raamatut kooli kõrvalt, selleks kulus kolm nädalat ning viimistlemiseks veel üks kuu. Raamatu melanhoolsust põhjendab kirjanik sellega, et tal oli villand õnneliku lõpuga lugudest ning tahtis luua tegelase, kellel enam-vähem kõik halvasti läheb.

Teose tegelased põhinevad osaliselt inimestel, keda Oja tunneb, kuid kõik tegelased on kokku pandud erinevate inimeste erinevatest tükkidest. Ükski tegelane ei põhine kindlal inimesel. Ka ei kirjutanud autor ennast ühessegi tegelasse, aga kui teda raamatus on, siis selle pilgu kaudu, millega nägi tollal ühiskonda ja elus toimuvat.

"Keelatud raamat" (2003)

"Sumedalt igatsev ja kergelt melanhoolne on ka Martin Oja luulekogu „Keelatud raamat“ (2003). Oja tekstides on nii helgeid seisundipilte, assotsiatiivset sürrealismitaotlust kui ka jüriüdilikku mängulisust. Tema kujutluspildid on kohati unenäolised, kohati hirmutavalt realistlikud."

Carolina Pihelgas 02.09.2013.

„Luulekogus on melanhooliat, pehmust ja armastust, mida ei suuda varjata ka mõned teravad kujundid, mis ilmselt tehtud selleks, et tekstis oleks löögijõudu."

Mart Velsker (Eesti Päevaleht 9. 01. 2014)

"Pärastlõuna platoo" (2007), luulekogu

"Oja luule eripära on mu arvates muus kui (luule)peavoolulises „sotsiaalsuses”, millega on kerge ja mugav nõus olla. See eripära avaldub seal, kus üllatada on veelgi raskem kui ühiskonnakriitikas: kahe inimese läheduses/kauguses, millest keel ja kiri ju kasvanud ongi ja millest on paraku sündinud küllaga luulet, mis kaugust vaid süvendab, iseenese kiuste."

Berk Vaher (Sirp 11.04.2008)

„Noore mehe uus kogu on igati särtsakas värk. On nägemuslikkust, on tundeid, on teravat keelt kaasaja tõsiste tüsistuste kohta, iroonilist teadlikkust võõrast sõnast.“

(Sirp 15.02. 2008)

"Sõnumeid sisikonnast" (2015), lühiproosakogu

"Sõnumeid sisikonnast" see on suurepärane ühiskonnakriitiline raamat, mis teeb kauaoodatud väikekodanliku tarbijahalluseg paljastavuse, teravuse ja mahlakuse osas vaid väga üksikuid kompromisse. Isegi räigusena võib kohati tunduda see, mis ülelugemisel on siiski olude lõplik ja täpne kirjeldus.

Margus Lattik kirjaniku nimega Mathura „Platoode paljusus” (Sirp. 18.04.2008)

"Igal lool kogumikus „Sõnumeid sisikonnast” on eesmärk: need lood algavad kuskil ja suunduvad kuhugi, jäämata sihitult õhku rippuma ja lugeja pähe segadust külvama."

Margit Lillemets "Mitme palgega jutukogumikke" (Sirp. 11.09.2015)

Martin Oja lavastatud animatsioon “Rain Terrain” (2006)

Aastal 2007 võitis "Rain Terrain" Amatöörfilmfestivalil NAFF kogu festivali ning sai parima animafilmi tiitli.